Kas dementsus on nakkav?

Tundub küll nii. Seekord siis läks meelest kirjutada kõige tähtsamast ehk sellest, kuidas Kurja Juur otsustas hakata ellu viima filmist „Julie & Julia“ tuttavat kokanduseksperimenti ehk valmistada järgemööda kõik ühes kokaraamatus pakutavad road. Kurja piibliks on „Eesti köök“ (autorid H. Ilves ja L. Virkus), mille ta sai kallilt emmelt jõulukingiks. Esimeseks proovikiviks oli värske kapsas hakklihaga. Kõige raskem asja juures oli pada alguses mitte segada, sest Kurjale väga meeldib möllida. Aga söök iseenesest tuli päris hea välja. Peakski minema veel võtma.

Üks tehtud, 54 veel. Seapea hankimine võib küll kergeks väljakutseks osutuda...

Kas peaks poodi ka minema?

Laupäev on ikka nädala parim. Saab käia linna peal käia ja kohvikus ja saunas...  Viimase kahe aasta jooksul on vähemalt linna- ja kohvikutuur selliseks traditsiooniks saanud, et ilma selleta ei oska nädalavahetust enam ettegi kujutada. Seevastu spaapäev on verivärske komme, oleme seda alles kaks nädalat harrastanud.  Aga mõnus ikkagi. Teeme sauna ja kohvimaski, pärast on nahk beebipepu-pehme. Ja käime lumes. (Tagaukse kaudu, erinevalt eelnevatest elanikest, ja välja pole ennast ka veel õnneks lukustanud. Aga aega on...)

Mu boss helistab mulle pidevalt ja küsib, ega ma ei tahaks rohkem tööl käia.  Enamasti ma muidugi tahan (või vähemalt väidan nii). Eriti meeldiva üllatusena tuli aga eelmisel nädalal postiga kaks kinopiletit bossilt tänutäheks selle eest, et olen nii koostööaldis olnud. Nüüdseks on piletid juba kasutatud – käisime The Green Hornetit vaatamas. Eriti hea see küll ei olnud, süžee oli minimaalne ja karakteriarendus puudus täielikult. Õigupoolest 3D oligi ainuke selle filmi lunastav faktor minu jaoks.

Viimase aja kõige halvem üllatus tuli aga täna hommikul, kui avastasin oma peast esimese halli karva.  Viimane aeg lakk üle võõbata, Lepatriinul ongi just üks pakk punast juuksevärvi välja pakkuda. Siis olemegi kallite külaliste saabumise ajaks ühtekad.

Kunagi on ikka esimene kord

Vähemalt viimased kümme aastat on Kurja Juurele alanud suurte lubaduste andmisega. Kuna tohutut varandust, imelist meest ega meeletut õnne aga ikka veel silmapiiril pole, otsustas Kurja seekord täispöörde teha ja iseendale mitte pudrumägesid kokku valetada. Nii et seekord andis Kurja Juur ainult ühe uueaastalubaduse: tänavu ta Mount Everesti otsa ei roni! Siiamaani läheb edukalt :)

Aasta kahe esimese nädalaga on küll juba palju huvitavat tehtud: meelitatud Lepatriinu üle How I Met Your Mother vaatajate hulka, peetud mitmeid vabu päevi, väisatud Rovaniemi kesklinna kortereid ja Soome kaunist lumme mattunud loodust ning isegi paar korda trennis käidud. Blogi ka tehtud, mis on Kurja jaoks esimene. Uusi asju on ostetud nii palju, et magamistuppa on tekkinud kegre kuhi, muuhulgas näiteks spordikott ja joonistuspaberi plokk. Kurja Juur pole küll eriline kunstnik, aga plokk nägi lihtsalt nii ilus välja Eiffeli torniga kaanel, et seda ei saanud ostmata jätta. Pealegi oli see alla hinnatud. Ja nüüd vähemalt ei jää ükski kunstiteos vahendite puuduse pärast tegemata.

Aga kui uskuda Cosmo horoskoopi, siis järgmine aasta tuleb Kurja Juure jaoks fantastiline ja raha hakkab lendama lausa mitmest kandist. Hoolimata sellest, et maksuamet Kurja tuludest lausa 60 protsenti kinni peab.

Head jänkuaastat!