Kas peaks poodi ka minema?

Laupäev on ikka nädala parim. Saab käia linna peal käia ja kohvikus ja saunas...  Viimase kahe aasta jooksul on vähemalt linna- ja kohvikutuur selliseks traditsiooniks saanud, et ilma selleta ei oska nädalavahetust enam ettegi kujutada. Seevastu spaapäev on verivärske komme, oleme seda alles kaks nädalat harrastanud.  Aga mõnus ikkagi. Teeme sauna ja kohvimaski, pärast on nahk beebipepu-pehme. Ja käime lumes. (Tagaukse kaudu, erinevalt eelnevatest elanikest, ja välja pole ennast ka veel õnneks lukustanud. Aga aega on...)

Mu boss helistab mulle pidevalt ja küsib, ega ma ei tahaks rohkem tööl käia.  Enamasti ma muidugi tahan (või vähemalt väidan nii). Eriti meeldiva üllatusena tuli aga eelmisel nädalal postiga kaks kinopiletit bossilt tänutäheks selle eest, et olen nii koostööaldis olnud. Nüüdseks on piletid juba kasutatud – käisime The Green Hornetit vaatamas. Eriti hea see küll ei olnud, süžee oli minimaalne ja karakteriarendus puudus täielikult. Õigupoolest 3D oligi ainuke selle filmi lunastav faktor minu jaoks.

Viimase aja kõige halvem üllatus tuli aga täna hommikul, kui avastasin oma peast esimese halli karva.  Viimane aeg lakk üle võõbata, Lepatriinul ongi just üks pakk punast juuksevärvi välja pakkuda. Siis olemegi kallite külaliste saabumise ajaks ühtekad.